Mida tehakse lastele, seda teevad nemad ühiskonnale

Vahel tuleb hetk, et tahaks teada, mis maailmas toimub. Hakkasin lugema uudiseid , aga no mida ma esimesana näen???

"Peauudiseks" on "Miks Savisaar kinkis vene superstaarile just kollased roosid?", no mida kuradit, mis uudis, miks see tähtis on? Tegelikult on viimastel aastatel eesti ajakirjandus alla läinud.. Kogu aeg saab lugeda/näha, kuidas suvakas ameerika staar käis oma koeraga jalutamas vms paska.. Selline tunne tekib, nagu inimestel ei lubata kirjutada seda, mida tahavad (tsensuur) või teisest küljest vaadata, rahvas on huvitatud ainult kõmuuudistest ja teiste inimeste klatšimisest. Viimane omab igapäevaelus suurt rolli, sest paljud inimesed ei suuda teistega ilma selleta suheldagi - alati peab kellestki taga rääkima. Kui ma vaatan oma tuttavate suhtlemisviisi, siis jaguneb see 75% ja 25%'ks, kus domineerivam pool koosneb klatšijatest. Jube... Selle vastu peaks võitlema, kuid tuleb alustada iseendast, ning mida varem seda parem, sest ühiskonnale meeldib koguda endale lambaid...

Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu...

Päev algas (nagu tavaliselt) sitasti: alustades ostetud sõidulubadega autojuhtidest, kes on nii lollid, et ei märka, et õues on LUMI ja teised autod - mõistuse asemel on neil ainult na*ui ja de*lo. Oeh, mina ei salli lasnamäe liikluskultuuri, kus igaüks on endast nii heal arvamusel, et teisi mitte märgata! Lõpetades koolis näidatud üli masendavat filmi "Tööstuslikud maastikud". Nüüd ei saagi elust positiivselt mõelda - sellised filmid peaks pessimistidele ära keelama:D Jube süžee, mis pani sügavalt mõtlema, mida me teeme oma eluga/tulevikuga/Maaga. Aga ega siin mingit normaalset lahendust leidugi, lausest "Tahad muuta maailma? Alusta iseendast" ei mängi siin enam rolli... inimkond on nii lõhestatud, et ega siin midagi head pole oodata:S Aga okei, mina pole Jumal ega ennustaja, nii et vaatame mis saab!? :D Vähemalt tasub meil rõõmustada, et meie elutee on meie kätes...

Aga krt see film mõjutas täiega, et toibumiseks kulus pool päeva, olles enda kuid ka teiste vastu nõme, siinkohal tahaks vabandada nende ees, kes jäid teepeale ette :S:)

Parimad hetked on need, kui saab asuda igapäeva reaalsusest väljas. Kujutada ette, et asud teises dimensioonis, teises maailmas jms. Fantastiline tunne.. Viirukid + hea raamat + muusika = maapealne paradiis:D

Käisin täna raamatukogus, kus püstitasin viimase kahe aasta rekordi, laenutades 1o raamatut - mõni jääb igaveseks imelikuks;D, nii et hea, mõneks ajaks saab rahulik olla :)

Ps. lugedes vennale raamatut, tuli välja, et tõelised päkapikud on jõulujänesed! Avastus missugune 8-)

Iga algus on raske...

Jah, nüüd siis normaalne blogi, võrreldes eelmistega :D Mitte, et ma lubaks, et see normaalseks muutuks 8-) Muide viimasel ajal olen märganud, et mu paljud tuttavad on läinud massipsühhoosiga kaasa. Aga olgu sellega, maailm on nkn lambaid täis...

Täna oli "fantastiline" päev: pingeline artikli esitlemine inglise keeles, hr. professori mölisemine, ning pingeline mata õppimine, st õpikust läbi lugemine ja vihaselt raamatu kinni panemine. Fui, mulle ei meeldi vektorid... 8-( Selle asemel võiks käia õues ja talverõõmu nautida... Oeh, võiks olla sama vana nagu vend, sest lapsepõlv on ilus aeg :)

Vihkan seda krdi rutiini. Kool - kodu - õppimine - kool - õppimine... Tasapisi käib see ülemõistuse, ning vaadates kalendrisse on juunikuu alles nelja kuu pärast, nii et annab ikka elada "tervete" närvidega... Kuid suvi tuleb palju toredam ning ekstreemsem - see mõte hoiabki mind enam-vähem elus.

Head matat (I)

K.V

No milleks mul seda vaja on?

Viimasel ajal inimesed annavad mulle probleemid ette, nagu oleks ma mingi jumal v päästeingel. Mingu nad tõesti kaugele, nagu huvitaks mind nende krdi probleemid, keegi sorib nende isiklikku ellu ja siis mina pean sellest teadma :S Tubli K.V kuhu sa end sisse segasid, nagu mul polekski tundeid. Olen viimasel ajal märganud, et olen nagu uus inimene, keegi ei tunne mind isegi mina ise ei tea kes ma olen - segadust kui palju :S

Fakki, nüüd olen ma segatud suvakate inimeste probleemidesse...

Vihkan seda..

Lõpp või Algus?!

Ära nuta, kui see on lõppenud; naerata, et see üldse juhtus - Dr. Seuss

Ja ongi läbi põhikool ja põhiharidus käes... - kui palju häid hetki sinna mahtus!? =)

Kummaline on tõdeda, et 4,5 aastat tagasi poleks uskunud, et lõpetan põhikooli "selles" koolis. Oli tunne, et ma lahkun sealt iga hetk... Ma tundsin enda peal kõiki probleeme, mis tavaliselt koolis esinevad: kiusamine, löömine jne. Kannatasin vapralt, kuid pisaratega 5ndat klassi. Minu ajaloos ongi see klass olnud kõige hullem:( Inimesed olid lihtsalt õelad ja egoistlikud, kes tahtsid nõrgemate peal oma võimu näidata, mis neil ka väga hästi õnnestus. Kuid oli ka selliseid, kes seda ei teinud, neid oli vähe, väga vähe - ning sellised mulle ei meeldinud... pürgisin paremate ja tugevamate poole, mis võis tuua ka minu seisundi halvenemise.

Otsus minna reaalklassi katsetele..., sees oli minu arvates elus parim, mida olen/olin lühikese elu jooksul korda saatnud!

Aga jah ma olen praegu õnnelik ja loodan, et S-l läheb veel paremini, kuigi jah ma ei taha sellest rääkida!

Ilusat suvevaheaga!

Grüss:D

Kas tõesti...?

Kas tõesti oleme hukas, elame halvas maailmas v oleme üldse mingid mõttetud olevused, kes sünnivad ja surevad mulda!? Kas meil puuduvad vaimsed jõud, et ennast edasi arendada?

• Kui vastad JAH, siis oleme jah hukas ning vaevalt oma saatusest pääseme!
• Kui vastad EI TEA, oled jah loll, sest see, kes ei oska vastada võrdub sellega, kellel PUUDUB oma arvamus!
• ja ongi jäänud üks variant vastata EI, mina vastaks ka nii, sest need on lollid, kes tõesti arvavad, et "nii" juhtub!

Olen märganud, et (paljudel) mind ümbritsevatel inimestel, puudub vaimne tasakaal või isegi seda olen aru saanud, et minu tuttavatel on hävinud hingelisus. Mis võiks olla selle viimase põhjuseks - on raske teada, aga ma proovin ära arvata:

1. Esimeseks põhjuseks võiks olla väline mõju: televisioon, filmid, ajakirjandus jms. Seda saame küllalt palju, et kaotada kõige tähtsam oma elus...
2. Põhjuseks on ka soov... Soov olla nagu kõik teised ehk mina nim. seda haigust Lamba sündroom'ks. Kahju on vaadata, kuidas ühiskond ennast rikub. Naistel on lemmikkujuks saanud Paris Hilton ja meeste ideaaliks on saanud James Bond. Juba alaealised tahavad nende moodi olla, kui välimusega ei jõua, võtavad kasutusele staaride "pahad" teod. Joomine, suitsetamine ja narko pruukimine - on praegu populaarsemad kui kunagi varem ja omavad mitu korda suuremat liikumisvabadust kui vanemad ja korrakaitsjad sellest unistadagi saaksid.
3. Kolmandaks võiks nim esivanemate lollust! Näiteks NSVL ajal oli kõik kirikuga seotud pühad, traditsioonid halb ja ebapopulaarne. Kahjuks mõjutab praegust noort põlvkonda, mis jaguneb iseenest kolmeks: ühed, kes austavad Jumalat ja usuvad temasse (neid on ausalt öeldes väga vähe jäänud), teised, kes ei taha midagi sellest kuulda ja kolmandad, kes ühest otsast usuvad, teisest otsast ei suuda kujutada, et Jumal on olemas . Mina kuulun rühma nr 3, sest usun, et inimesed on ka võimelised tegema ilma Kõige Võimsama abita. Ülejäänud punktid las jäävad tunnustatud doktoritele või kurvemal juhul ka professoritele.

Juba varasest noorusest pannakse lapsed valetama enda vastu:( Nädala alguses käis Reporteri saatest ( www.reporter.ee ) ajakirjanik, kes küsis inimeste käest, keda nad kõige rohkem vihkavad??? Minu arvates oli küsimus loll ja alttõmbav. Küsitlus näitas inimeste lollust ja mõtlematust (võibolla oli see etteplaneeritud, aga jah vastajad olid...). Aga arvake ära, keda siis rahvas vihkab!? Ülekaalukalt muidugi võitsid Ansip ja Savisaar, missugune rahvus kelle poolt hääletas - jätan mainimata, sest see lapselegi selge. Jah just lapsele. Juba algkooli lapsed ütlevad, et vihkavad "staare", aga kuidas nad seda arvata saavad?! Selles vanuses alles areneb ju arvamuse kujunemine... Üks poisike hiljem reetis, et tal kästi nimi öelda, aga kes see isik on, keda ta nimetas, seda ta ei teadnud. :(

Jääge iseendaks!

K.V

Õnnelik või mitte?

ELU EESMÄRK ON ENESEARENDAMINE.
(Oscar Wilde)

  Arvan, et inimene ei ole kunagi õnnelik. See oleks ju igav, kui kõik oleks ideaalne ja ei ole asju, mille poole pürgida. Kui keegi küsiks minult, et kas mina olen õnnelik, siis vastaks praegu, et jah, ma olen õnnelik. Aga kui kauaks, kui pikaks ajaks on mulle seda antud...

  Armastan, kui ma meeldin inimestele (näeb välja jah nagu oleks egoismiga tegu, aga eks igaüks arvab endast hästi, vahel on ta lihtsalt arg, et seda näidata:(), see paneb väga soojalt tundma, kui sind austatakse sellisena nagu sa oled. Ma olen imelik, I know, I admit it, ma ei näe tegelt selles midagi halba. Hullem oleks siis kui ma varjaks, milline ma tegelikult olen. Muide paljud või isegi enamik inimesi oma elus läbivad sellise faasi, kus nad varjavad tõelist MINA. Ausalt öeldes olin ka selline, kuid hiljuti kõik muutus. Tuli(d) inimene(sed), kes viisid mind õigele teele või ehk tegi(d) ekraani puhtaks. Tagasi vaadates tundub imelik, et kuidas ja miks see nii juhtus.. aga ju  oli see saatus või saatus, mida olin mitu aastat/kuud varem soovinud. Ei kujuta ette, mis oleks juhtunud, kui Teda poleks olnud, kaldun arvama, et oleksin teinud läbi suitsiidi algfaasi..... (mis asi see on, uuri ise) Tänu Temale/Neile ei kuku ma kunagi nii kaugele, kui olin, sest olen tugevaks muutunud nende abiga:)

  Sooviks väga, et paljud pääseksid sellisest olukorrast, kuid neid "Kaitseingleid" jääb aina vähemaks... kuid hullem situatsioon on psühholoogid ehk need, kes istuvad kontorites, keskküttega ja soojendavad istekohti. 

  Sp olengi õnnelik, et saan olla selline nagu olen ja minu poole tõmbuvad inimesed, kes sobivad minuga kokku ning keda saan usaldada:). 

Aitäh Teile, kes päästsid mu elu

K.V:)