ELU EESMÄRK ON ENESEARENDAMINE.(Oscar Wilde)
Arvan, et inimene ei ole kunagi õnnelik. See oleks ju igav, kui kõik oleks ideaalne ja ei ole asju, mille poole pürgida. Kui keegi küsiks minult, et kas mina olen õnnelik, siis vastaks praegu, et jah, ma olen õnnelik. Aga kui kauaks, kui pikaks ajaks on mulle seda antud...
Armastan, kui ma meeldin inimestele (näeb välja jah nagu oleks egoismiga tegu, aga eks igaüks arvab endast hästi, vahel on ta lihtsalt arg, et seda näidata:(), see paneb väga soojalt tundma, kui sind austatakse sellisena nagu sa oled. Ma olen imelik, I know, I admit it, ma ei näe tegelt selles midagi halba. Hullem oleks siis kui ma varjaks, milline ma tegelikult olen. Muide paljud või isegi enamik inimesi oma elus läbivad sellise faasi, kus nad varjavad tõelist MINA. Ausalt öeldes olin ka selline, kuid hiljuti kõik muutus. Tuli(d) inimene(sed), kes viisid mind õigele teele või ehk tegi(d) ekraani puhtaks. Tagasi vaadates tundub imelik, et kuidas ja miks see nii juhtus.. aga ju oli see saatus või saatus, mida olin mitu aastat/kuud varem soovinud. Ei kujuta ette, mis oleks juhtunud, kui Teda poleks olnud, kaldun arvama, et oleksin teinud läbi suitsiidi algfaasi..... (mis asi see on, uuri ise) Tänu Temale/Neile ei kuku ma kunagi nii kaugele, kui olin, sest olen tugevaks muutunud nende abiga:)
Sooviks väga, et paljud pääseksid sellisest olukorrast, kuid neid "Kaitseingleid" jääb aina vähemaks... kuid hullem situatsioon on psühholoogid ehk need, kes istuvad kontorites, keskküttega ja soojendavad istekohti.
Sp olengi õnnelik, et saan olla selline nagu olen ja minu poole tõmbuvad inimesed, kes sobivad minuga kokku ning keda saan usaldada:).
Aitäh Teile, kes päästsid mu elu
K.V:)
