Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab oleviku.

Kui keegi juhtub siia, siis teadke ei ole ma surnud, laisk või unustanud ära, mis asi on BLOGI! Olen muutunud vanamoeliseks ja leidnud rõõmu pastaka piinamisest.. Kõige paremad mõtted tulevad, siis kui selleks aega on ja pole midagi teha, ning peas kajab hääl, et hakka kirjutama, vaid just siis kui on käed jäätunud ja ellujäämiseks pead ainult edasi minema või kui heliseb tunnikell ja närviline õpetaja satub klassi - oojaa selliseid on siin küllalt. Viimased nädalad ongi minuga kaasas olnud 

Ja teate, lumi tuli maha!!!! Metsa mingu need ennustajad, kes ainult ennustavad ja ennustavad vihma ja vihma.. Kui juba Lõuna - Saksamaal on nii palju lund, et ühtegi inimest ei ole pühapäevasel õhtul näha, siis ilmselgelt talv on tulnud!!! Nii imelik, kui palju see ka ei paistaks, aga sakslased kardavad külma.


4 kuuga on muutused ka iseendas olnud.. näiteks mõnedest asjadest on kergem rääkida.. Mis varem on värvinud näo punaseks! :D Aa, sain ka kirja YFU'lt imelike küsimustega: Kui mu vahetusaasta oleks film, mis pealkirja ta kannaks? v kuidas mind on need 4 kuud mind muutnud jnejnejne.

Õnnitlege, ostsin esimest korda alkoholi. Jõin glögiveini, pärast nagu selgus, polnud just parim nn õhtu otsus, sest tuisusel teekonnal, alkohol kehas, liigelda. Üldse siin on igal pool linnas igasugused jõululaadad püsti.. Ja kindlasti 150kraadi erinevad kui Tallinnas. Mis täpselt?

1) Igas kolmandas "putkas" müüakse maitsvat vorste, šnitsleid jms.

2) Igas neljandas müüakse alkohoolseid jooke

3) Enamik tooteid on kuidagi seotud kirikuga, st Jeesuse sünnipäevaga. (kui eestis on rohkem mingi käsitöö jms)

4) Rahvast on nii palju, et raskemates kohtades, aitavad ainult rusikad.


Üks õhtu sattusin jääle.. Täiega lahe oli, kõlas normaalne muusika (50ndatest-90ndateni) ja publik oli lahe. Mul on ka mingi viga küljes, et tõmban enda poole ligi afgaanimehi. Ei kirjuta sellest rohkem, kui ainult see, et laupäev jälle minek. 

Sain vanavanematel paki, mis sisaldas peale šokolaadide ja küüslaugu leibade ka raamatut "Kirjaklambritest vöö". Raamat meeldis mulle väga, et lugemist nautida sai ainult üks päev. Das Buch, mis lisandus nimekirja: Nutetud raamatud. Pani ka täiega mõtlema, et olen loll-noor lammas, kes ei teagi elu probleemidest midagi. Uus teema, mõte sattus uurimise alla: HIV. Ja ma ei tea on asi minus, arvutis v internetis, aga mina eesti keeles ei leidnud peaaegu midagi sellest. :(


Inglise keel on halvemaks läinud, võrreldes suvega. Koguaeg suheldes kellegagi inglise keeles, isegi tunnis, tulevad saksa keelsed sõnad vahele. Ravin haigust nüüd üks kord nädalas toimuval ainult inglise keeles argumenteerimise tunnis. See ja neljapäeva õhtul toimuval Musik Stund'l on parimad asjad, mis teadlikult juhtuvad. Puust kumer asjandus on täiega lahe ja abistav väga halbadel hetkedel.. Võrdleks seda kui tombstoningu'ga, kuid ainus erinevus on see, et kannatajaks on ainult käed. [Ahjaa, pole kunagi mõtet kukutada end 15m kõrguselt alla, kui just meelega ei taha endale seljavalusid saada]
Saksa keeles suhtlen enamus ajast, ainult kui väga vihane olen, siis kaob saksa keel ära.. Jama on see, et inimestele (baierlastele) ei meeldi kehakeel. :D  

Can't believe you were once just like anyone else,
then you grew and became like the devil himself.

Miks inimesed muutuvad?  Miks mina muutun? Miks mõnedega lähevad teed lahku? Kuid ARMASTUS jääb! Jama sellega... mõni ütleb saa üle, teine ütleb et oota.. Fakk, mida teha? Kuulata jumala soovitust: kuula südant! Haha, kas mul on süda, kas üldse 21.sajandi arenenud riigi elanikel on süda? Küsimusi on liiga palju!  
MA UNUSTAN NÜÜD SU ÄRA!!!

Avastasin, et külmal sügisel on palju tuttavatel üle Euroopa on jooksuaeg... Hmm?  Kevad on ju kaugel? Kas tõesti on asi vanuses v kõik otsivad enne sõda, endale kaaslast?! :D Ilmselgelt bioloogiline kell tiksub valesti... Oeh tegelikult võiks üks kord ka rutiinist (loe: inimestest) üle saada ja tunda(leida) end värskelt armununa!




Vahel olen mõelnud, et teeks virtuaalse enesetappu. Kustutaks elust kõik need faking fb'd, msnid ja skyped. Aga anna minna... Ei oska enam selliseid asju teha... ja kas tõesti peaks loobuma võimalusest vennaga 2h järjest suhtlema? Ning, teadagi, ainult tugevamad saavad iseendale lõpu peale teha..  

Maailmalõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik! 

Ainult piisavas pimeduses näed sa tähti.

Varsti võtan end kokku ja hakkan edasi kirjutama. I promise!

Headest asjadest tuleb mõelda sellepärast, et mitte mõelda halbadest asjadest.

LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA-LIHA. 17 korda liha, 17 aastat söönud iga päev liha, ja nüüd hakatakse õpetama, et liha on halb, liha ei tohi süüa rohkem kui kolm korda nädalas jne. NÕME!!!
AGA Miks peaks liha sööma?

1) Lihal on kõrge energeetiline väärtus. Liha söömisel saame lisaenergiat!
2) Lihas leiduvad vitamiinid ja mineraalained teevad lihast väärtusliku kõhutäie, mistõttu tugevneb organismi vastupanu stressile.
3) Liharoogade söömisel tekib täiskõhutunne, mis püsib mitu tundi.
Allikas: Rakvere lihakombinaat

Ehk siis suur hulk taskuraha läheb söögipeale. Kuigi nkn koguaeg olen miinustes. Näiteks paar päeva tagasi tegin ka oma elu suurima ostu. Kahetsen tegelikult, et ei viinud seda varem täide, sest see mu viimaste kuude parim asi, mida olen teinud. Nüüd ongi, et viimased õhtud pärast kooli olen vaid ainult sellele aega kulutanud! Jama on ainult see, et käed ja nende osad, valutavad. :D Ning alates kella kümnest on see keelatud! :(

Viimaste nädalate jooksul on üldse magamaminek väga pikaks veninud. Ühest otsast on raske üles ärgata, aga mis teha kui õhtul on nii palju asju vaja teha. Teisest küljest läheb järgmisel päeval kool kiiremini. Tundides pole nkn mõtet osaleda, sest olen seda juba 9ndas ning ka 10ndas klassis läbi võtnud. Nt: täna matemaatikas õppisime ringi!!! Koolilauad on väga mugavad ja muusika pole ka paha! Imelik progress võrreldes eelmise aasta kooliaastaga! :D

Ja kuidas on olemas ruumi idiootidele?! Kõige imelikum on see, et Saksamaal veedetud ajast olen juba mitu korda lätlastega nn konflikti astunud. Klassis käib ka üks selline idioot. Täna ajas ta lihtsalt mind nii mega närvi, et olin teda peaaegu ära tapma. Kahjuks täna piirdus see ainult kolmanda sõrme näitamisega, kuid nkn see sellega ei lõppe, kuna pärast seda oli naljakas kuulata, kuidas minust räägiti taga, olles samas ruumis. Ehk siis lühidalt öeldes praegu on samasugune situatsioon, mis kunagi oli 5ndas klassis. :D Tegelikult ma sattusin kooli kõige nõmedamasse klassi, nagu kõik klassid ei salli 10'ndat O'd. Ja saan palju paremini läbi inimestega, kes käivad paralleelides. MÕTLEN TÕSISELT KLASSI VAHETAMISELE!
Kuigi ega ainult lätlased idioodid pole, eestlaste seas on neid ka, ning krt küll ärge oma egomulli üle ka puhuge, kukkuda on VÄGA valus!!!

Ei saa inimestest aru, kes juba päevi loevad oma nn kolmanda eluni. :S Sel kohal nõustun Liisiga, et Eestisse tagasi praegu ei taha tulla! Muidugi on asju siin, mis mega närvi käivad, aga tegelikult seal mind tegelikult mitte midagi ei oota. Niikuinii tagasi tulles v tegelikult paremini sõnastades edasi minnes nn neljanda(!!! mitte kolmanda, minu puhul) elu juurde, on juba kõik väga muutunud. Võrreldes praeguse hetkega poole aastase minevikuga on iseseisvus kahekordselt kasvanud, nt. ei kujuta ette, kui peaks vanematelt iga õhtu küsima, et kas võib sinna minna v seda teha jms. Praegu elan oma elu ja arvestan suht ainult iseendaga. JA VEEL PALJU MUID PÕHJUSEID.

Muidugi kodumaa toit ja päris pere on ainsad asjad, mis tekitavad siin nõmedaid mõtteid!:D Aga kui tuletada ELO, siis praegune periood aastavahetusest on raskeim ning kahjuks pole ma ebataline võp!:) (jah, mul on see lollakas haigus)

Ajaa, igaõhtu sõidan rattaga kümneid kilomeetreid mööda pimedat Münchenit, sest siis olen valmis talveks!:D Tegelikult ülihea tunne tekib, kui kõrvades on megakõvalt muusika, ja siis lihtsalt tuhised mööda igasuguseid võõraid tänavaid! SEDA ON VÕIMATU SELETADA! :)
Ning see minu ratas :D, aeglane aga lollikindel, varastele silma ei tohiks jääda! :D

Proovin ka nõmedast "Sõltuvusest" üle saada, sest krt küll see käib megapinda. Õigel ajal ei saa magama minna ja vahel mõtted on väga ei-tea-kuidas-öelda. Muidugi on siin süüdi minu suurim miinus, et annan inimestel end ära kasutada.. Ning muidugi midagi positiivset sellega ei kaasne, nii et sellest PEAB üle saama! Kuigi teisest otsast... ah das egal!

DANKE võpide'le, kes olemas on! :)

Vaido Neigaus - Sellel Peol (Official video)

[IMG]http://i359.photobucket.com/albums/oo39/template4u4me/large-never-ending-love.jpg[/IMG]

The biggest collection of MySpace 2.0 Layouts online

V jääb V'ks, ükskõik mis ajakirjanikud ka ei kirjutaks!!!

[IMG]http://i359.photobucket.com/albums/oo39/template4u4me/large-never-ending-love.jpg[/IMG]

The biggest collection of MySpace 2.0 Layouts online

"Elu eesmärk on enesearendamine." (Oscar Wilde)

Pole kaua siia sattunud kirjutama... Ei näe põhjust ka vabandamiseks, nagu mõnedel see komme:"Oi, andke andeks Kallid lugejad, et olen nii pole blogisse sattunud..." vms. Kui ma peaks iga päev ennast väga kokkuvõtma ja alustama, mis jalaga hommikul ärkasin kuni selleni kui kaua ma pesin hambaid... Ei no andke andeks... mind selline asi ei huvita, ja seda lugedes 10a hiljem (haha, vaevalt et midagi sellist veel siis on), ei tundu see ka hiljem huvitav.. Teiseks kirjutan ma siiski ainult iseendale, et oma pead mitte üle koormata ja midagi ka hilisemas elus meelde tuletada v siiski ainult oma pea tühjaks lasta. Ja kolmandaks, olen ma siiski sündinud augusti keskpaigas lõvina! :D

Viimastel päevadel olen hakanud koolis käima. Õppinud pole küll midagi, sest lihtsalt mitte midagi ei saa aru.. Näiteks raku peamiseid ülesandeid õppida/korrata saksa keeles on ilmselgelt võimatu. Parim tund on inglise keel, kus saab kõigest aru :D. Kooli süsteem ja kool ise on siin palju keerulisem ja koomilisem kui Eestis. Näiteks selline koht, nagu garderoob koolis ei teatagi, kogu aeg on joped kaasas ja vahetusjalatsite süsteem puudub. Vahetundide ajal peavad kõik õpilased õue minema, ükskõik mis ilm ka ei oleks. Õpetajad ise hilinevad tundi 5-10min, nii et korda pole ja sellised asjad nagu toolid neil ei eksisteeri ja istuvad/lamavad laudade peal.

Käin 10.o klassis, kus õpilasi on 18, neist 11 on poisid. See on ka üks ebaharilikke asju, et enamik õpetajatest on mehed ning kool on musitavaid poisse täis. Jah täpselt, poisid tervitavad üksteist väga homolikult.. Arvatavasti kool on pigem poiste kool, aga siiski parem kui puhas tüdrukute kool:D Vanus klassis on väga erinev, alates 15-18. Ehk siis mina ennast kõige vanem ei ole, kui varem arvasin.. (tavaliselt 10ndas klassis 15-16aastased).

Peale kooli käin söömas oma uue aastapere juures. Nad on väga lahedad ja loodetavasti ka viimased :D. Praegune "pere" on kergemalt öeldes närvidele käib. Kogu aeg õpetavad, kuidas ma peaks käituma jms. Aga ma vihkan, kui mingi võõras õpetab mind. Ja eriti siis, kui samal ajal räägivad mind nagu täiega taga, kui halb ja tagasihoidlik ma olen ja et ma ei TERETA koera. EI salli idikaid!!! Järgmine pere elab korteris 4km kesklinnast, peres on nagu tavaliselt vanemad ja 3 last. Lapsed on t-18a, p-21 ja t-24 - aastased. Kahjuks ei saa varem kolida, kui esimesel oktoobril kolib vanim laps minema.. :( Muidu ise oleks kasvõi praegu asjad kokku panna ja kolida sinna.. Siis saaks ka hommikuti tund aega kauem magada, sest praegu sõidan kooli 35min ja kolmest päevast kaks olen ma 10min hilinenud.. :D

Laupäeval muide algab Oktoberfest, teise sõnaga öeldes suur õllejoomine, mis kestab 10 päeva. Kindlasti tahan ka seda külastada, kuhu vist lähen arvatavasti koos oma järgmise hostõega. Laupäeval sõidan ka oma uue perega üheks päevaks mägedesse matkama.. Mis on ka väga positiivne nende poolt.

Kui küsida nüüd endalt, kuidas mu saksa keel on, siis aru saan üldiselt enam-vähem kõigest, KUI rääkida väga aeglaselt ja kergete sõnadega:D.. Rääkida proovin saksa keeles, kui aga välja ei tule, siis inglise keel tuleb appi.. Lasteraamatuid on võimalik juba lugeda, kuid siiski sõnaraamat on parim sõber.

Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik ühe kuuga 100 euroga läbi elada.. 1,5 kuuga on mul juba mitu sada eurot nagu otseses mõttes taevasse lennanud. Kõige rohkem on läinud siiski toidu peale, kuna see "pere" ei söö normaalset toitu. Ostab detsembrini kehtivat piima ja liha kõrvetavad pannil ära, et pärast pool päeva käi ja joo vett. Pean/pidin et normaalselt üleval hoidma.. Okei, olen ma ära hellitatud toiduga, aga nälgima ja toidumürgitust saada ei taha!

Miks aga valisin Oscar Wilde mõttetera? Seoses sellega tuleb meelde, kuidas vahel tuleb pähe, et jätaks kõik pooleli ja tuleks koju, kuid mis edasi? Ühelt poolt säästan oma närvisüsteemi ja jõuan kiiremini ülikooli aega ning näen "oma" inimesi. Teisest otsast aga tulles tagasi praegu, tähendab, et annan alla, ei suuda toime tulla jne. Haha, ei tasu karta! (:D), ma ei tule tagasi enne juulit, see on KINDEL. Elu seiklused on minu jaoks loodud, sest tulevikus on kergem v tead et kõik ei ole nii ilus?!
Austan Oscari tsitaati, sest sisaldab "midagi" minu jaoks ja ka võib-olla ka kellelegi teisele?!

Oh, kell 12.00 öösel kirjutada on väsitav, nii et ANDKE ANDEKS, et "Midagi" on väga segadust tekitavat...

K.V

Head mälestused raiu marmorisse, halvad kirjuta liivale...

Hmmm.. mulle meeldib see tsitaat, sest tõesti halbu asju pole mõtet meelde tuletada! Aga siiski jätta need päevad blogis mainimata, on ebaaus!

Viimane nädal oli esimese vahetusaasta kuu jooksul kõige ebareaalsem, sündmusterohkem ning ka kõige raskem. Vaadates praegu tagasi, mis juhtus, tundub nagu, et see oli nagu kusalgi kaugel õudusunenäos...
Tegelikult enne õudset puhkust juhtus väga kurb asi! Lõppes keelelaager...kurb, kuid nagu nn kursustele omane lõppes see Aufschluss party'ga.. Tegime siis kaheksakesi paroodiat meie tavalisest õppetunnist ja pidime esitlema oma riiki. Kuna olen sellega tegelenud terve suvi, siis võtsin seda täiesti vabalt. Näitasin mingit filmi ja rääkisin mingitest faktidest. Alguses olid ka hostpered kohal, kuid kui enamik vanemaid inimesi läks minema, algas tõeline möll.. Nagu tõeline saksa pidu! :D

Järgmine päev toimus siis viimane koolipäev. Lõpuks kõik nutsid ja poisid põgenesid kiiresti koju, nii et ülejäänutega läksime jäätist sööma. Õhtul toimus mul perega viimane (Tegelt mitte viimane, sest külastan neid uuesti) õhtusöök, kus sõin jälle shnitslit ning hakkasin pakkima... Sellega läks mul väga kaua, sest kuu ajaga lisandus väga palju asju ja esimese korraga ei tahtnud kohver kinni minna! :D



Järgmine hommik lahkusin mitte väga õnnelikult keelelaagri perekonnast, sest pidin sõitma 8h!!! Jäin siiski ühest rongist maha, aa jaa see, et saksamaa rongid on täpsed, siis see on küll täielik vale. Kokku mu reis kestis 10h, ehk siis sama kaua, kui tallinnast torontosse.. ja lennukiga on palju mugavam reisida. Jõudes kohale, tuli mulle host isa järgi... Ning jõudsin siis sinna Kamping Platzile... Võeti mind väga külmalt vastu, lapsed vaatasid mind nagu klouni. Näidati ka laagri mugavusi - mida täpsemalt öeldes ei olnudki! Sooja vett ei ole, elektrit ka mitte, magama pean ühes telgis koos nelja lapsega + vanemad, ning see šokeeris mind täiega... Läksin varakult magama, kuna lootsin, et hommikuks midagi muutub, aga siis läks veel hullemaks... Õues oli 5kraadi sooja, vihma sadas, ja mul olid ainult suve riided.. Pere plaan oli terve päev istuda lõkke ümber, ning me istusimegi. Minuga keegi ei suhelnud, hakkasin lugema ja terve päev lugesin. Ainult need hetked kui titad tulid mu juurde ja ütlesid, et pean nendega mängima, siis olin raamatust eemal!

Pere telk... ja rendiauto, idioodid sõidavad muidu terve aasta jalgratastega!


Esmaspäev möödus samamoodi, kuigi kusalgi keset päeva, mõtles pere minna ujuma minna, välibasseini! Ei no teate, minna välibasseini, kui õues on 5-8 kraadi sooja, ja paduvihm, pole just minu jaoks, nii et mind sõidutati infopunkti. Seal sain laadida telefoni, pannes muide telefoni laadima isa helistas paanikas (esimest korda minu elu, tundsin et ta hääl on väga muretsev). Ta rääkis, et käisid emaga hommikul eesti yfu's, sest minuga ei saadud kaks päeva kontakti ja ma rääkisin, et mul seal väga külm ja ma haige jms... Pärast seda helistasin oma tugiisikule ning terve õhtu toimusid kõnelused. Muide tulles tagasi sinna camping platzile, ütlesin pereemale, et tahan ära siiit, vastas ta ainult, et jah võid juba praegu minna, kuna sa ei taha meie lastega mängida jms.. No ja järgmine päev viidi mind kuhugi metsa rongipeatusesse, kus öeldi, et nüüd mine Münchenisse ja jäetigi mind üksi, sest nad ütlesid, et mind nad enam ei taha ja minul on suhtlemisprobleemid.. (see on vist kõige naljakam minu jaoks...) Seal siis seisin ilma juhisteta, piletita ega muud selliseta. Aeg rongini oli minu jaoks kõige hullem... olin nendest kolmest päevast täiesti läbi ja mõtlesin, kas hüppan rongi ette v siiski sõidan edasi... Kokkuvõtteks öeldes, nende kolme päeva jooksul ma sõin ühe õuna, nutsin 72h järjest ja kohtusin maailma nõmeda hostperega (ehk siis viies).

Koht, kus toimus minu elu hullim moment, kus ma ei teadnud, mis minust edasi saab...


Igatahes tänu minu arvutile, kus sain laadida telefoni, rääkisin tugiisikuga, mis toimub, ning minu inglise ja saksa keelele, jõudsin Münchenisse (4h, 3 rongi). Seal tuli mulle vastu ajutine nn pereema, kelle juures praegu ka elan. :) Siin võeti mind vastu nagu inimest, kahjuks on nende laps liiga suur, et elada koos nendega, nii et suht igav on, aga arvatavasti leiti mulle juba uus pere, mitte kaugel siit, aga sellest ei taha ma veel rääkida, sest kõik võib veel muutuda! Kool algab 14.septembril Münchenis.

Ajaa, käisin ka olümpia pargis jalutamas, külastasin olümpiatorni ning tuli mõte, praeguse hostliikmega, et läheks ja prooviks minu naabritelt kätte saada minu kaks kohvrit, mis mu vanemad jätsid... See läks õnneks, ning nüüd õnneks EI PEA ma enam nendega kohtuma! :) Eile oli veel ka tugiisikuga 2h vestlus, rääkisin kõik ära.. ja KÕIK SAAB KORDA! ICH WEISS, Danke für meine Eltern, sest ilma nendeta oleks ma surnud.

Saksamaa tunneb puudust Austraaliast! (L)
Elu enam hullemaks minna ei saa ja ka ei lähe!!!