neljapäev, 2. september 2010

Head mälestused raiu marmorisse, halvad kirjuta liivale...

Hmmm.. mulle meeldib see tsitaat, sest tõesti halbu asju pole mõtet meelde tuletada! Aga siiski jätta need päevad blogis mainimata, on ebaaus!

Viimane nädal oli esimese vahetusaasta kuu jooksul kõige ebareaalsem, sündmusterohkem ning ka kõige raskem. Vaadates praegu tagasi, mis juhtus, tundub nagu, et see oli nagu kusalgi kaugel õudusunenäos...
Tegelikult enne õudset puhkust juhtus väga kurb asi! Lõppes keelelaager...kurb, kuid nagu nn kursustele omane lõppes see Aufschluss party'ga.. Tegime siis kaheksakesi paroodiat meie tavalisest õppetunnist ja pidime esitlema oma riiki. Kuna olen sellega tegelenud terve suvi, siis võtsin seda täiesti vabalt. Näitasin mingit filmi ja rääkisin mingitest faktidest. Alguses olid ka hostpered kohal, kuid kui enamik vanemaid inimesi läks minema, algas tõeline möll.. Nagu tõeline saksa pidu! :D

Järgmine päev toimus siis viimane koolipäev. Lõpuks kõik nutsid ja poisid põgenesid kiiresti koju, nii et ülejäänutega läksime jäätist sööma. Õhtul toimus mul perega viimane (Tegelt mitte viimane, sest külastan neid uuesti) õhtusöök, kus sõin jälle shnitslit ning hakkasin pakkima... Sellega läks mul väga kaua, sest kuu ajaga lisandus väga palju asju ja esimese korraga ei tahtnud kohver kinni minna! :D



Järgmine hommik lahkusin mitte väga õnnelikult keelelaagri perekonnast, sest pidin sõitma 8h!!! Jäin siiski ühest rongist maha, aa jaa see, et saksamaa rongid on täpsed, siis see on küll täielik vale. Kokku mu reis kestis 10h, ehk siis sama kaua, kui tallinnast torontosse.. ja lennukiga on palju mugavam reisida. Jõudes kohale, tuli mulle host isa järgi... Ning jõudsin siis sinna Kamping Platzile... Võeti mind väga külmalt vastu, lapsed vaatasid mind nagu klouni. Näidati ka laagri mugavusi - mida täpsemalt öeldes ei olnudki! Sooja vett ei ole, elektrit ka mitte, magama pean ühes telgis koos nelja lapsega + vanemad, ning see šokeeris mind täiega... Läksin varakult magama, kuna lootsin, et hommikuks midagi muutub, aga siis läks veel hullemaks... Õues oli 5kraadi sooja, vihma sadas, ja mul olid ainult suve riided.. Pere plaan oli terve päev istuda lõkke ümber, ning me istusimegi. Minuga keegi ei suhelnud, hakkasin lugema ja terve päev lugesin. Ainult need hetked kui titad tulid mu juurde ja ütlesid, et pean nendega mängima, siis olin raamatust eemal!

Pere telk... ja rendiauto, idioodid sõidavad muidu terve aasta jalgratastega!


Esmaspäev möödus samamoodi, kuigi kusalgi keset päeva, mõtles pere minna ujuma minna, välibasseini! Ei no teate, minna välibasseini, kui õues on 5-8 kraadi sooja, ja paduvihm, pole just minu jaoks, nii et mind sõidutati infopunkti. Seal sain laadida telefoni, pannes muide telefoni laadima isa helistas paanikas (esimest korda minu elu, tundsin et ta hääl on väga muretsev). Ta rääkis, et käisid emaga hommikul eesti yfu's, sest minuga ei saadud kaks päeva kontakti ja ma rääkisin, et mul seal väga külm ja ma haige jms... Pärast seda helistasin oma tugiisikule ning terve õhtu toimusid kõnelused. Muide tulles tagasi sinna camping platzile, ütlesin pereemale, et tahan ära siiit, vastas ta ainult, et jah võid juba praegu minna, kuna sa ei taha meie lastega mängida jms.. No ja järgmine päev viidi mind kuhugi metsa rongipeatusesse, kus öeldi, et nüüd mine Münchenisse ja jäetigi mind üksi, sest nad ütlesid, et mind nad enam ei taha ja minul on suhtlemisprobleemid.. (see on vist kõige naljakam minu jaoks...) Seal siis seisin ilma juhisteta, piletita ega muud selliseta. Aeg rongini oli minu jaoks kõige hullem... olin nendest kolmest päevast täiesti läbi ja mõtlesin, kas hüppan rongi ette v siiski sõidan edasi... Kokkuvõtteks öeldes, nende kolme päeva jooksul ma sõin ühe õuna, nutsin 72h järjest ja kohtusin maailma nõmeda hostperega (ehk siis viies).

Koht, kus toimus minu elu hullim moment, kus ma ei teadnud, mis minust edasi saab...


Igatahes tänu minu arvutile, kus sain laadida telefoni, rääkisin tugiisikuga, mis toimub, ning minu inglise ja saksa keelele, jõudsin Münchenisse (4h, 3 rongi). Seal tuli mulle vastu ajutine nn pereema, kelle juures praegu ka elan. :) Siin võeti mind vastu nagu inimest, kahjuks on nende laps liiga suur, et elada koos nendega, nii et suht igav on, aga arvatavasti leiti mulle juba uus pere, mitte kaugel siit, aga sellest ei taha ma veel rääkida, sest kõik võib veel muutuda! Kool algab 14.septembril Münchenis.

Ajaa, käisin ka olümpia pargis jalutamas, külastasin olümpiatorni ning tuli mõte, praeguse hostliikmega, et läheks ja prooviks minu naabritelt kätte saada minu kaks kohvrit, mis mu vanemad jätsid... See läks õnneks, ning nüüd õnneks EI PEA ma enam nendega kohtuma! :) Eile oli veel ka tugiisikuga 2h vestlus, rääkisin kõik ära.. ja KÕIK SAAB KORDA! ICH WEISS, Danke für meine Eltern, sest ilma nendeta oleks ma surnud.

Saksamaa tunneb puudust Austraaliast! (L)
Elu enam hullemaks minna ei saa ja ka ei lähe!!!

6 kommentaari:

Maria ütles ...

Ma ei saa aru, miks võtavad sellised inimesed vahetusõpilase, ebareaalne. Aga raudselt järgmine pere on hea! Cheer up!

Hanna ütles ...

kas oled juba uue pere leidnud? vaatasin, et facebookis oli mingi kool sul seal:)

Karin ütles ...

Jah, leitud!!!!

Hanna ütles ...

aga räägi siis perest ka mingi aeg:)

Heni ütles ...

oh shit... :|
how that camping platz looked =))
i cannot understand how can yfu send u to a so called family which obviously it is not good for an exchange student who is eager to stay a whole year in their family.
echt schrecklich.

Karin ütles ...

yeah... sometimes yfu doesnt think about is the host family is good for student or not.. I know four people, who has already changed their family, cause the "world view's" were very different, like mine or your..