Lõpp või Algus?!

Ära nuta, kui see on lõppenud; naerata, et see üldse juhtus - Dr. Seuss

Ja ongi läbi põhikool ja põhiharidus käes... - kui palju häid hetki sinna mahtus!? =)

Kummaline on tõdeda, et 4,5 aastat tagasi poleks uskunud, et lõpetan põhikooli "selles" koolis. Oli tunne, et ma lahkun sealt iga hetk... Ma tundsin enda peal kõiki probleeme, mis tavaliselt koolis esinevad: kiusamine, löömine jne. Kannatasin vapralt, kuid pisaratega 5ndat klassi. Minu ajaloos ongi see klass olnud kõige hullem:( Inimesed olid lihtsalt õelad ja egoistlikud, kes tahtsid nõrgemate peal oma võimu näidata, mis neil ka väga hästi õnnestus. Kuid oli ka selliseid, kes seda ei teinud, neid oli vähe, väga vähe - ning sellised mulle ei meeldinud... pürgisin paremate ja tugevamate poole, mis võis tuua ka minu seisundi halvenemise.

Otsus minna reaalklassi katsetele..., sees oli minu arvates elus parim, mida olen/olin lühikese elu jooksul korda saatnud!

Aga jah ma olen praegu õnnelik ja loodan, et S-l läheb veel paremini, kuigi jah ma ei taha sellest rääkida!

Ilusat suvevaheaga!

Grüss:D

Kas tõesti...?

Kas tõesti oleme hukas, elame halvas maailmas v oleme üldse mingid mõttetud olevused, kes sünnivad ja surevad mulda!? Kas meil puuduvad vaimsed jõud, et ennast edasi arendada?

• Kui vastad JAH, siis oleme jah hukas ning vaevalt oma saatusest pääseme!
• Kui vastad EI TEA, oled jah loll, sest see, kes ei oska vastada võrdub sellega, kellel PUUDUB oma arvamus!
• ja ongi jäänud üks variant vastata EI, mina vastaks ka nii, sest need on lollid, kes tõesti arvavad, et "nii" juhtub!

Olen märganud, et (paljudel) mind ümbritsevatel inimestel, puudub vaimne tasakaal või isegi seda olen aru saanud, et minu tuttavatel on hävinud hingelisus. Mis võiks olla selle viimase põhjuseks - on raske teada, aga ma proovin ära arvata:

1. Esimeseks põhjuseks võiks olla väline mõju: televisioon, filmid, ajakirjandus jms. Seda saame küllalt palju, et kaotada kõige tähtsam oma elus...
2. Põhjuseks on ka soov... Soov olla nagu kõik teised ehk mina nim. seda haigust Lamba sündroom'ks. Kahju on vaadata, kuidas ühiskond ennast rikub. Naistel on lemmikkujuks saanud Paris Hilton ja meeste ideaaliks on saanud James Bond. Juba alaealised tahavad nende moodi olla, kui välimusega ei jõua, võtavad kasutusele staaride "pahad" teod. Joomine, suitsetamine ja narko pruukimine - on praegu populaarsemad kui kunagi varem ja omavad mitu korda suuremat liikumisvabadust kui vanemad ja korrakaitsjad sellest unistadagi saaksid.
3. Kolmandaks võiks nim esivanemate lollust! Näiteks NSVL ajal oli kõik kirikuga seotud pühad, traditsioonid halb ja ebapopulaarne. Kahjuks mõjutab praegust noort põlvkonda, mis jaguneb iseenest kolmeks: ühed, kes austavad Jumalat ja usuvad temasse (neid on ausalt öeldes väga vähe jäänud), teised, kes ei taha midagi sellest kuulda ja kolmandad, kes ühest otsast usuvad, teisest otsast ei suuda kujutada, et Jumal on olemas . Mina kuulun rühma nr 3, sest usun, et inimesed on ka võimelised tegema ilma Kõige Võimsama abita. Ülejäänud punktid las jäävad tunnustatud doktoritele või kurvemal juhul ka professoritele.

Juba varasest noorusest pannakse lapsed valetama enda vastu:( Nädala alguses käis Reporteri saatest ( www.reporter.ee ) ajakirjanik, kes küsis inimeste käest, keda nad kõige rohkem vihkavad??? Minu arvates oli küsimus loll ja alttõmbav. Küsitlus näitas inimeste lollust ja mõtlematust (võibolla oli see etteplaneeritud, aga jah vastajad olid...). Aga arvake ära, keda siis rahvas vihkab!? Ülekaalukalt muidugi võitsid Ansip ja Savisaar, missugune rahvus kelle poolt hääletas - jätan mainimata, sest see lapselegi selge. Jah just lapsele. Juba algkooli lapsed ütlevad, et vihkavad "staare", aga kuidas nad seda arvata saavad?! Selles vanuses alles areneb ju arvamuse kujunemine... Üks poisike hiljem reetis, et tal kästi nimi öelda, aga kes see isik on, keda ta nimetas, seda ta ei teadnud. :(

Jääge iseendaks!

K.V

Õnnelik või mitte?

ELU EESMÄRK ON ENESEARENDAMINE.
(Oscar Wilde)

  Arvan, et inimene ei ole kunagi õnnelik. See oleks ju igav, kui kõik oleks ideaalne ja ei ole asju, mille poole pürgida. Kui keegi küsiks minult, et kas mina olen õnnelik, siis vastaks praegu, et jah, ma olen õnnelik. Aga kui kauaks, kui pikaks ajaks on mulle seda antud...

  Armastan, kui ma meeldin inimestele (näeb välja jah nagu oleks egoismiga tegu, aga eks igaüks arvab endast hästi, vahel on ta lihtsalt arg, et seda näidata:(), see paneb väga soojalt tundma, kui sind austatakse sellisena nagu sa oled. Ma olen imelik, I know, I admit it, ma ei näe tegelt selles midagi halba. Hullem oleks siis kui ma varjaks, milline ma tegelikult olen. Muide paljud või isegi enamik inimesi oma elus läbivad sellise faasi, kus nad varjavad tõelist MINA. Ausalt öeldes olin ka selline, kuid hiljuti kõik muutus. Tuli(d) inimene(sed), kes viisid mind õigele teele või ehk tegi(d) ekraani puhtaks. Tagasi vaadates tundub imelik, et kuidas ja miks see nii juhtus.. aga ju  oli see saatus või saatus, mida olin mitu aastat/kuud varem soovinud. Ei kujuta ette, mis oleks juhtunud, kui Teda poleks olnud, kaldun arvama, et oleksin teinud läbi suitsiidi algfaasi..... (mis asi see on, uuri ise) Tänu Temale/Neile ei kuku ma kunagi nii kaugele, kui olin, sest olen tugevaks muutunud nende abiga:)

  Sooviks väga, et paljud pääseksid sellisest olukorrast, kuid neid "Kaitseingleid" jääb aina vähemaks... kuid hullem situatsioon on psühholoogid ehk need, kes istuvad kontorites, keskküttega ja soojendavad istekohti. 

  Sp olengi õnnelik, et saan olla selline nagu olen ja minu poole tõmbuvad inimesed, kes sobivad minuga kokku ning keda saan usaldada:). 

Aitäh Teile, kes päästsid mu elu

K.V:)

Iga algus on raske!

No ok, hakkan siis pihta!
Ok, siis peaks vist ilusalt alustama:S
TERE!
Umbes paar aastat tagasi ei saanud ma aru, et kuidas inimesed suudavad istuda internetis ja kirjutada midagi, aga nagu n2ha olen ise samasugusesse seisu sattunud!:D
Kuigi tundub, et vaevalt j22n siia kauaks, aga proovida v6ib alati! :)
Ma arvan, et paljud kysiksid, kuidas ma siia sattusin, aga vastaks lyhidalt: veni, vedi, vici (tulin, n2gin, v6tsin).