Ükskõik, kas sa arvad, et suudad, või arvad, et ei suuda, tõenäoliselt on sul õigus.

Mulle meeldib reisida, armastan eksida võõrastes tänavates, lihtsalt olla, et keegi ei häiri jne. Isegi ühepäevane kodust eemal viibimine mõjub rahustavalt ja hästi. Jõudsin järeldusele, et viibimine teises keskkonnas aitab rahuneda ja annab võimaluse elu üle mõelda. Kahjuks tavapärane Stockholmi kruiis (perega) on ära tüüdanud, aga tänu isa tutvustele sai laeva mugavusi nautida:D

Tänane esmaabi kursus oli kasulik. Loodetavasti ei lähe mul seda vaja ning kahtlengi, et suudaks seda teha... Elustamise katsed olid hea, mis siis, et vaene õnnetu ei tahtnud minu käte vahel elu juurde tagasi tulla...

Lõpu poole läks paremaks, kui tuli väga julm, kuid teisest küljest väga mõtlema panev - Kas olla vaene ja hea inimene v rikas ja halb inimene? See pole minu jaoks uus mõtlemisaine, vaid see on juba keerelnud mu peas ~3 aastat. Üks hetk see kadus ja maailm läks materjalismi peale üle, kuid tänan tädikest, kes tõi mu selle juurde tagasi. Aga mis siis õige võiks olla? Tänapäeva maailmas on raske olla omaette isiksus, eriti neil, kes pole veel millegagi esile tulnud... Kergemat teed valides võib jõuda kiirelt tippu, peaasi et raha maitse oleks suus, kuid kes kinnitaks, et tipus on hea? Mida kiiremini saab ihaldatu, seda rutem saab sellest lahti....

Kuid teisest küljest on kõik nii kahtlane, et ei oskagi seisukohta võtta. see sõltub kõik inimesest, st et on inimesi, kes vinguvad kogu aeg oma elu üle ja teised, kes on ükskõik, mis olukorras rahul. Seda paremini tundma õppimiseks tuleb eesmärgiks seada leida kesktee ja panna ennast mõtlema, et vahet pole, mis olukorras olema peab, võiks proovida olla õnnelik!

Aitäh A. Veerpalule 6'nda koha eest!

Aega ei ole võimalik kokku hoida, aega saab vaid kasutada.

No mitte kunagi ei jätku aega kõige tegemiseks, veel hullem on see, et alati positiivsed tegevused mööduvad väga kiirelt, kuid mõni kurb sündmus venib-venib-venib. Paljud vanad inimesed mainivad, et aeg on siit ilmast lahkuda, kuna liiga kaua on nad siia passima jäänud, kuid tegelikult nad eksivad, sest inimese elu on vaid hetk võrreldes universumiga.

Võib-olla teiste inimeste liikide vms elu kestab kaua, kuid meie kõik oleme inimesed [vabandan sügavalt kui mõni UFO siia satub... 8-)], kelle "aatomituum" töötab keskmiselt sada aastat.

Sama saab võrrelda ka kuulsusega, üks päev oled tipus, järgmine päev oled juba pudeliga keldris. Kõige rohkem juhtub selliseid asju sportlastega, kes õigel ajal ei lõpeta oma tööd.

Mulle meeldivad inimesed, kes jäävad samadeks, pärast tähelennu saabumist, kuid kahjuks minu teele pole veel selliseid sattunud (olen kindel, et üks kord see juhtub:D vihje: ajalugu). Paar päeva tagasi käisin kuulamas koledat meest. Esinemine oli enam-vähem korras, st oskas sõnu õigetesse kohtadesse sisse laulda vms, aga tema käitumine ja suhtlus publikuga oli nagu -20 kraadiga hr. professoriga suusatamine. Ühest küljest võib teda nimetada eesti õllebaaride tunnustatud lauljaks, kuid teisest küljest, ega paljud teda eriti ei tea - laulude põhjal, pigem viimasel ajal on ta populaarsust kogunud oma maja müümisega jms. Ta on oma elu jooksul andnud välja umbes 20 plaati ning lauluhääl pole paha, aga entusiasmi tööd tehes, pole näha. Õ-toas oli rahvast oli 50'ne ringis, neist 90% olid teda kuulama tulnud, aga ta ei suutnud isegi sellise rahvahulgaga hakkama saada:S. Seisis nagu marmorkuju plaadimängija taga, mikrofon käes...

Kuigi teisest küljest, kui ta on juba üle 25. aasta "lavalaudadel" seisnud, on see teda tüütama hakanud: purjus naised, kes aktiivselt tellivad tema käest soovilugusid v kõrgegoistidest tantsijad, kes otseses mõttes kukuvad talle sülle... Kuid minu arvates selline asi ei saa inimest mõjutada v ta pole leidnud endale õige ameti, oma tööst tuleb rõõmu tunda, nagu nt proua professor, kes on viimased 70.a elanud omas aines ja elu mõttes. Kahjuks pole tema ka ideaalne.. minu arvates on ta elu väärtushinnangud vananenud ja ise ta peaks pensionil olema. Minu vanaema on tema vanune, kuid tema päevad ei möödu matat õpetades v tööde parandamises, vaid palju huvitavamalt, nagu jäätise söömine ja traavimine mööda poode :D

Nautige elu!

Mida tehakse lastele, seda teevad nemad ühiskonnale

Vahel tuleb hetk, et tahaks teada, mis maailmas toimub. Hakkasin lugema uudiseid , aga no mida ma esimesana näen???

"Peauudiseks" on "Miks Savisaar kinkis vene superstaarile just kollased roosid?", no mida kuradit, mis uudis, miks see tähtis on? Tegelikult on viimastel aastatel eesti ajakirjandus alla läinud.. Kogu aeg saab lugeda/näha, kuidas suvakas ameerika staar käis oma koeraga jalutamas vms paska.. Selline tunne tekib, nagu inimestel ei lubata kirjutada seda, mida tahavad (tsensuur) või teisest küljest vaadata, rahvas on huvitatud ainult kõmuuudistest ja teiste inimeste klatšimisest. Viimane omab igapäevaelus suurt rolli, sest paljud inimesed ei suuda teistega ilma selleta suheldagi - alati peab kellestki taga rääkima. Kui ma vaatan oma tuttavate suhtlemisviisi, siis jaguneb see 75% ja 25%'ks, kus domineerivam pool koosneb klatšijatest. Jube... Selle vastu peaks võitlema, kuid tuleb alustada iseendast, ning mida varem seda parem, sest ühiskonnale meeldib koguda endale lambaid...

Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu...

Päev algas (nagu tavaliselt) sitasti: alustades ostetud sõidulubadega autojuhtidest, kes on nii lollid, et ei märka, et õues on LUMI ja teised autod - mõistuse asemel on neil ainult na*ui ja de*lo. Oeh, mina ei salli lasnamäe liikluskultuuri, kus igaüks on endast nii heal arvamusel, et teisi mitte märgata! Lõpetades koolis näidatud üli masendavat filmi "Tööstuslikud maastikud". Nüüd ei saagi elust positiivselt mõelda - sellised filmid peaks pessimistidele ära keelama:D Jube süžee, mis pani sügavalt mõtlema, mida me teeme oma eluga/tulevikuga/Maaga. Aga ega siin mingit normaalset lahendust leidugi, lausest "Tahad muuta maailma? Alusta iseendast" ei mängi siin enam rolli... inimkond on nii lõhestatud, et ega siin midagi head pole oodata:S Aga okei, mina pole Jumal ega ennustaja, nii et vaatame mis saab!? :D Vähemalt tasub meil rõõmustada, et meie elutee on meie kätes...

Aga krt see film mõjutas täiega, et toibumiseks kulus pool päeva, olles enda kuid ka teiste vastu nõme, siinkohal tahaks vabandada nende ees, kes jäid teepeale ette :S:)

Parimad hetked on need, kui saab asuda igapäeva reaalsusest väljas. Kujutada ette, et asud teises dimensioonis, teises maailmas jms. Fantastiline tunne.. Viirukid + hea raamat + muusika = maapealne paradiis:D

Käisin täna raamatukogus, kus püstitasin viimase kahe aasta rekordi, laenutades 1o raamatut - mõni jääb igaveseks imelikuks;D, nii et hea, mõneks ajaks saab rahulik olla :)

Ps. lugedes vennale raamatut, tuli välja, et tõelised päkapikud on jõulujänesed! Avastus missugune 8-)

Iga algus on raske...

Jah, nüüd siis normaalne blogi, võrreldes eelmistega :D Mitte, et ma lubaks, et see normaalseks muutuks 8-) Muide viimasel ajal olen märganud, et mu paljud tuttavad on läinud massipsühhoosiga kaasa. Aga olgu sellega, maailm on nkn lambaid täis...

Täna oli "fantastiline" päev: pingeline artikli esitlemine inglise keeles, hr. professori mölisemine, ning pingeline mata õppimine, st õpikust läbi lugemine ja vihaselt raamatu kinni panemine. Fui, mulle ei meeldi vektorid... 8-( Selle asemel võiks käia õues ja talverõõmu nautida... Oeh, võiks olla sama vana nagu vend, sest lapsepõlv on ilus aeg :)

Vihkan seda krdi rutiini. Kool - kodu - õppimine - kool - õppimine... Tasapisi käib see ülemõistuse, ning vaadates kalendrisse on juunikuu alles nelja kuu pärast, nii et annab ikka elada "tervete" närvidega... Kuid suvi tuleb palju toredam ning ekstreemsem - see mõte hoiabki mind enam-vähem elus.

Head matat (I)

K.V